KOOL
Olen käinud koolis nüüd peaaegu kaks nädalat ja mulle nii meeldib seal!!! Esimene koolipäev oli väga huvitav, kuid väsitav. Kool algas kell 8.15 ja sai läbi kell 18.10 ning vahepeal oli 2 tundi pausi, mis on mõeldud söömiseks ja puhkamiseks ning peaaegu iga päev käin sel ajal kodus. Esimesel päeval läksin hostema ja õega koos kooli (hostema on koolis sekretär) ning siis, kui teistel tunnid hakkasid, läksin ma direktoriga ja mingi teise tähtsa inimesega kohtuma ja tol hetkel oskasin neile vastata ainult "si-si" ja "claro" ning ausalt öeldes ei saanud ma muud midagi aru, kui seda, et direktor juhatab mind klassi ja tutvustab mind seal. Klassi ukse taha jõudes ütles ta mulle, et kuule tutvusta ikka ise ennast ja mul oli umbes 3 sekundit aega mõelda, mida ja KUIDAS ennast tutvustada. Hiljem kõik klassikaaslased kiitsid mind mu hispaania keele häälduse pärast, mis pidi väga hea olema. Esimesel vahetunnil tuli mu sõbranna Catalinna (teadsin teda enne kooli ühelt sünnipäevalt) minu juurde ja tutvustas mulle kooli ja koolikaaslaseid. Teisel vahetunnil olid kõik klassikaaslased mu ümber ja uurisid terve mu eluloo ära. Mind pandi istuma Maria Fransiscaga (edaspidi Mifi), kes räägib üllatavalt hästi inglise keelt ja hetkel on mu üks neist inimestest, kes mulle tunni teemat alati seletab.
Kool on siin tegelikult väga lihtne ning tunnid ei ole üldse sellised nagu Eestis. Eestis on tunnis enamasti ikka vaikus ja õpetaja seletab klassi ees, kuid siin on õpetaja nagu sõber/sõbranna. Vahepeal seletab midagi klassi ees ja siis annab töölehed, mida täidavad ainult need, kes viitsivad ja pärast teised kirjutavad lihtsalt maha ning õpetaja teab ja näeb seda. Tunnis jalutatakse ringi, räägitakse juttu, süüakse/juuakse ja vahepeal õpitakse ka. Mina tavaliselt nendes tundides, kus ma aru saan, üritan kaasa teha, kuid siin on näiteks matemaatikas võrrandite lahendamiseks hoopis teised reeglid ning seetõttu on suht raske aru saada. Siin istutakse kogu aeg erinevate kohtade peal ka ja tundides vahetatakse kohti või siis minnakse enda tooliga klassikaaslase laua juurde ja siis kas õpitakse või räägitakse juttu seal. Mina istun ka iga tund peaaegu erineva koha peal, sest näiteks füüsika ja keemia tunnis istun Jose (häädus: Hose) kõrval, sest ta on kõige targem, oskab seletada ja on üks kolmest, kes räägib hästi inglise keelt. Enamikes tundides istun Mifi või Camilaga ning matemaatikas istun Magdieliga, kes ei räägi üldse inglise keelt, aga ta on üks targemaid matemaatikas ja ta seletab mulle seda hispaania keeles, mis mulle hullult meeldib, sest siis saan keelt ka õppida.
Ma pole siiani aru saanud, mida me ajaloo tunnis õpime, sest seal reaalselt ei tehta mitte midagi. Mina selles tunnis räägin õpetajaga (hispaania keeles!!!) ning vahepeal pannakse muusikat kõlaritest ja lauldakse kõik koos.. Samuti on mul iga teisipäev üks topelttund, kus on megalahe õpetaja, aga ma pole veel aru saanud, mis tund see on, sest vahepeal ta räägib midagi klassi ees ning hiljem räägib niisama juttu kõigiga.
Keemia tunnis pean ka 100% kaasa tegema kõike ning sain seal esimesel tunnil ka esimese hinde, milleks oli 7!!! (7 on maksimaalne hinne) Sain selled tunnis keemiast ülihästi aru, kuigi see oli hispaania keeles ja üldse mitte sarnane sellele, mis Eestis oleme teinud. Kuid järgmisel keemia tunnil oli kontrolltöö, mis sisaldas 10 õppetunni materjali ning õpetaja arvas, et kui ühe tunni materjali tean, siis eks ma oskan ülejäänud üheksa tunni materjali ka, kuid nii see polnud ja hinnet mulle ei pandud, sest töö oli halvasti tehtud ning ausalt öeldes oskasin ma ainult ühte ülesannet ja teised tegin lihtsalt tunde järgi (PS see oli hispaania keeles ja ma vaid oletasin, mida ülesandes tegema peab).
Kehalise tunnis õpime Tšiili rahvatantsu, mis tegelikult pole nii raske, kuid iga kord nad muudavad midagi ja see ajab mind nii segadusse. Mind pandi tantsima seal jälle Josega, sest ta on pikk ja teab, kuidas tantsida. Kuid kõige hullem selle tantsimise juures on see, et 27. septembril peame tantsima seda terve kooli ja koolikaaslaste perede ees, keda tuleb kohale umbes 300. Mul on jäänud natuke üle kuu aja, et see tants selgeks saada, sest seal tantsimine on kohustuslik. APPI
Mu klassijuhataja on inglise keele õpetaja, mis on niii hea, sest ta tõlgib mulle alati kõik ära, kui klassiga koos midagi teeme. Mulle hullult meeldivad ka mu klassikaaslased, sest nad on nii abivalmid ja sõbrlikud. Iga päev õpetavad mulle uusi sõnu ja nad on megalt huvitatud ka eesti keele õppimisest, niiet paljud mu klassikaaslased oskavad küsida ja vastata küsimustele kuidas läheb, mis teed jne. Kõik inimesed ja klassikaaslased on siin ka nii lähedased ja kokkuhoidvad ning nad kallistavad kogu aeg teineteist. Iga päev kooli minnes, pean kõikidele klassikaaslastele ja sõpradele põsemusi tegema. Alguses oli see minu jaoks niii harjumatu, aga nüüd on see juba nii tavaline. Üleüldse olen kohanenud Tšiilis väga hästi ja kiiresti.
Koolis on ka koolivorm, mis mulle väga meeldib (pilte lisan kunagi hiljem). Igapäevasesse/tavalisse tüdrukute koolivormi kuuluvad: valge triiksärk, punane kampsun, hall seelik, punased sukapüksid, punased põlvikud ja mustad kingad. Need on riided, mida peab kandma, kuid seeliku alla pannakse alati ka lühikesed püksid ning talvel (praegu) pannakse kampsuni alla või peale veel riideid. Mul on ka kehalise vorm, kuhu kuuluvad pikad püksid, lühikesed püksid, särk ja hall pusa. Kõige suurem probleem oli leida mulle parajaid riideid, sest enamus riided olid mulle väikesed ja lühikesed ning kui pikkus oli normaalne, siis laius mitte ja vastupidi. Lühikesed püksid ja lühikeste käistega särk on mul S suureses, aga ülejäänud riided on L või XL suuruses.. Ja tegelikult seelikut ja lühikesi pükse käisime õmbleja juures kitsamaks tegemas, sest need olid liiga laiad.
Ühel päeval olid ka vihmapühad. Kuna pühapäeval sadas 2 minutit uduvihma, siis järgmisel päeval kooli polnud, sest kardeti, et lund hakkab sadama, mida ilmselgelt ei juthunud ja järgmisel päeval päike paistis ja 20 kraadi oli sooja. Sel hetkel, kui vihma sadas, siis kõik inimesed olid tänaval ja vaatasid vihma naagu maailmaimet, sest vihma sajab siin väääga harva.
TRENN
Enne Tšiili tulekut juba uurisin, kas saan siin spordiga ja eelkõige kergejõustikuga edasi tegeleda. Täpset vastust ma ei saanud, kuid teadsin, et võrkpalli saan kindlalt siin mängida. Kooli minnes uurisin kergejõustiku kohta ja kõik räägikisid erinevat juttu. Ühed ütlesid, et muidugi saan siin jätkata kergejõustikut ja teised ütlesid, et kindlasti mitte. Seega lasin enda hostonul (kes on kehalise kasvatuse õpetaja) uurida ning ta ütles, et Calamas ei ole ühtegi kergejõustikuklubi (mis on natuke väheusutav aga okei) ning ainuke võimalus on kergejõustikut teha koolis. Uurisin siis kooli trenni kohta ja see on kuni kaheksanda klassini (ma olen kümnendas) ja ühel päeval juhtusin nägema seda trenni pealt ning ausalt öeldes oli see "trenn" umbes 2. klassi kehalise kasvatuse moodi ning enamus ajast seal lihtsalt istuti.
Seega on minu hobiks nüüd võrkpall. Kuna sport ei ole siin väga populaarne, siis on trennid ainult 2 või 3 korda nädalas: reedel, laupäeval ja tihti ka kolmapäeviti, aga see sõltub sellest, kuidas treener viitsib.. Mu klassist käib trennis 2 tüdrukut ja 1 poiss (poiste ja tüdrukte trennid on koos) ning nad rääkisid mulle, kui kõva tase neil on ja seal päris osavad kõik ja algul mõtlesin, et ei hakka sinna minema, kuna pole ise kunagi otseselt võrkpalli trennis käinud, aga otsustasin siiski minna ja tegelikult olen mina üks parimatest ja nende jutt oli palju parem, kui oskused. Mind pandi esimesel päeval kohe poistega kokku harjutama ning see on nii hea, sest trennis räägib ainult 1 poiss inglise keelt ja kuna ma saan temaga koos treenida, siis ta oskab mind õpetada ja seletada reegleid, sest nad mängivad siin veidi teistsuguste reeglitega.
Käisin ka kahe klassiõega käsipalli trennis kaasas. See oli küll lahe, aga ma eelistan siiski võrkpalli.
VÄLJASÕIDUD
Esimesel nädalavahetusel käisin hostperega pisikeses külas nimega Chiu Chiu. Käisime seal ühes hästi lahedas kirikus ning hiljem söömas ja turistide poes, kust mulle osteti jälle paar kingitust ning tundus, et rohkem selles külas midagi polnudki, sest see oli tõsiselt väike.
Eelmisel nädalavahetusel pidime minema Antofagastasse enda korterisse, aga siis selgus, et hostisa peab korra tööle minema päeval ja seega jäi meie reis sinna ära, sest Antofagasta on 260km kaugusel ja ajaliselt poleks jõudnud seal midagi teha, kuid otsustasime, et läheme selle asemele San Pedro de Atacamasse, mis on veel kõrgemal kui Calama ja mis on täielik kõrb ja kust on raske kohalikke leida, sest enamus on turistid. Seal me vaatasime lihtsalt linnas ringi ja jällegi osteti mulle sealt paar kingitust ning õhtupoole läksime seal restorani sööma. Linnas jalutades oli niii tore jälle eurooplasi näha ja ma rääkisin ühtede sakslastega saksa keeles. Või noh üritasin saksa keeles rääkida, sest kõik sidesõnad tulid hispaania keeles või siis inglise keeles, aga vähemalt nad mõistsid mind :D
Sel nädalavahetusel läheme nüüd kindlalt Antofagastasse. Olen hostõe käest mitu korda küsinud, et mis me teeme seal ja mis nad tavaliselt teevad seal ja ainuke vastus, mis ma saanud olen, on see, et nad söövad seal kala ja ujuvad, sest nende korteris seal on kolm basseini.
Üleüldiselt läheb mul siin hästi ja hispaania keel on juba väga normaalne, kõik vajalikud jutud saan ära räägitud. Kõige rohkem meeldib mulle siin koolis käia ja ma tõsiselt iga päev ootan kooli!! Kõik, kes küsivad minu käest, et kas nõme ei ole, et pidin juba augusti alguses kooli minema, siis vastus on kindlalt "ei"! Mul on ka väga palju häid sõpru siin, kellega teen pidevalt midagi koos. Ühel päeval näiteks käisin siinse parima sõbranna juures, kelle ema pidi mind kell 14.00 peale võtma, aga nagu Ladina-Ameerikale kohane, siis ta jäi VEIDI hiljaks ja jõudis siia kell 16.50 ehk peaaegu 3h hiljem :)
Minu klass läheb ka detsembrikuus Brasiiliasse ja kõik tahavad, et ka mina sellel õppeteisil osaleks, kuid kuna see on VÄGA kallis, siis klass pakkus välja, et aitavad mul raha koguda ning praegu mõtlemegi, kuidas saada raha kokku. Hoian taskuraha ka megalt kokku ja ostan põhiliselt ainult süüa selle raha eest. Aga, kui Sa tunned, et oleks megalahe, kui ma saaks enda klassiga BRASIILIASSE sõita, siis võid mind alati toetada ;) EE792200221033629693 Swedbank - Kristi Andrei
Chau
NB pildid lisan hiljem!
