Sunday, December 20, 2015

Tagasi septembri algusesse



Nagu pealkiri juba ütleb, siis hakkan kirjutama septembri - praegu toimuvate tegevusteni ehk siis 3 kuu tegevustest.

16. september

Sel päeval toimus siin linnas õpilastele paraad või rongkäik, mis oli vabatahtlik. Muidugi ma läksin ja tänu sellele sain nii vägeva kogemuse võrra rikkamaks. See paraad toimus Tšiili iseseivuspäeva puhul (õige iseseisvuspäev on 18. septembril) ja seal osalesid minu teada kõik selle linna koolid. Kõik tüdrukud pidid selle puhuks panema selga koolivormi (midagi ei tohtinud puududa v.a. sukapüksid, sest väga palav oli), jalanõud ära puhastama, näo ees olevad juuksed lipsuga kinni panema ja koolivorm pidi korrektselt seljas olema (kõik nööbid kinni, krae kampsuni peal sirgelt, põlvikud piisavalt kõrgel jnejne). Poiste riietuse kohta ei tea väga rääkida, aga neil pidid ka koolivorm ja jalanõud korras olema.

Olime ühe tunni koolis ja siis viidi meid koolibussidega kogunemispaika ja seal pidime väga kaua ootama enne, kui kõndima saime hakata ja peaaegu terve see aeg, kui pidime ootama, harjutasime me marssimist, sest mõned õpilased (nagu ka mina) ei olnud õigetes proovides käinud, mis toimusid mõned päevad enne. Ausalt öeldes olin enne õiget rongkäiku juba väsinud, sest olime terve aeg päikese käes enda paksude kampsunitega. Aga kõik läks hästi ja sain väääga palju tähelepanu, sest seda olid tulnud vaatama kõik inimesed kodutest, niiet oli väga väsitav kuid huvitav päev.

Rongkäiku ootamas

Peale rongkäiku saime kooli poolt jäätist (õega)

Sõbrad kellega kunagi ilusat pilti ei saa

17. september

Koolipäev, kus olid lühendatud tunnid ehk siis koolis olid ainult mina ja mu 1 klassiõde..Õhtul läksin sõbrannadega Ramadasele. Ramadas on üks koht (ma ei tea kuidas seda eesti keeles nimetada), kus müüakse Tšiili rahvustoite, komme, riideid ja kõike veel mida müüki annab panna, aga see toimub ainult iseseisvuspäeva puhul.

18. september

Lõunal läksime perega ühe tädi majja, kuhu oli kokku tulnud terve suguvõsa, kes meil selles linnas elab. Seal sõime ja jõime samuti Tšiili rahvustoite ja rääkisime lihtsalt juttu. Õhtul läksin uuesti sõpradega Ramadasele.

19. september

Läksime Rodeole ja ma ei saanud päris ausalt midagi aru mis seal toimus.. Seal oli tribüün, kus istusid inimesed ja siis üks ring, kus hobused ja pullid jooksid (jällegi ei mäleta, kuidas see eestikeelne sõna on) ja pullid ajasid hobuseid taga, aga ma ei saanud aru, mis selle kõige eesmärk või mõte oli, aga see oli jällegi üks üritus, mis ainult iseseisvuspäeva puhul toimus. Aga enne seda tegid mõned hobused nö trenni enda taltsutajatega ja üks mees pakkus ainult mulle hobusega sõita. Mul ei olnud õrna aimu ka, kuidas seda teha, aga ma olin nõus, sest mõtlesin, et see oleks lahe kogemus. Lõppes see igatahes sellega, et sõitsin hobusega peaaegu piirmetest välja, sest mul polnud aimugi mida teha ja kui isegi midagi üritasin, siis hobune hakkas kiiremini liikuma ja otsustasin parem end mitte liigutada ning lõpuks ka mingi mees märkas, et ma lähen täiesti valesse suunda ja siis ta õnneks tuli mulle appi ja aitas mul seda hobust juhendada. ROHKEM ÜKSI HOBUSEGA SÕITMA EI LÄHE!! Hiljem sõime sealses kohvikus empanadasid (Tšiili rahvustoit ehk siis pirukas, mille vahel on tavaliselt liha, muna ja oliivid). Õhtul läksin jälle Ramadasele.


    
   
Sööme empanadasid
   


26, september

Kõige vähem oodatud päev jõudis kätte.. Ma pidin koolis mitmesadade inimeste ees tantsima Tšiili rahvustantsu cuecat, mida olin hajutanud ainult kuu aega. Kokkuvõttes tuli minul kõik hässti välja, aga mu partner Jose suutis koperdada ja mis ei jäänud ka kellelegi märkamata :D ja muideks niii paljud suvalised inimesed filmisid, kuidas mina tantsisin ning hiljem saadeti mulle umbes 7 samasugust videot mu tantsimisest haha. Sain hiljem ka väga häid sõnu, et nii kiire ajaga selle tantsu selgeks õppisin ja öeldi isegi, et tantsisin paremini kui mõni teine klassikaaslane.
Peale seda oli koolis söömine koos vanematega ja ka välismaalastele oli viktoriin Tšiili kohta. Välismaalasi oli kokku 6 (Boliiviast, Argentiinast, Peruust, Venemaalt, Hispaaniast ja mina Eestist). Nemad kõik olid lapsevanemad või siis lihtsalt inimesed, kes on Tšiili sisse rännanud ja siis vähemalt 20 aastat elanud ja ilmselgelt teadsid nad Tšiili kohta palju rohkem kui mina, aga siiski ma viimaseks ei jäänud, jäin eelviimaseks, aga olin üpriski uhke, sest see, kes viimasele kohale jäi, on siin elanud ikka väga pikki aastaid.


Jose komistamine:  video
Hiljem viktoriinil


27. september

Läsime perega Ayquinasse (loe: Aikiinasse). Seal läksid teised kirikusse, aga ma jäin õue, sest sealne kõrgus oli päris julm mulle ja ma vajasin värsket õhku. Hiljem sõime lõunat ühes kohvikus ja siis sõitsimegi juba tagasi.

OKTOOBER

3, oktoober

Õde kutsus ühel laupäeval, et lähme meie kooli tüdrukute tiimi jalgpallivõistlust vaatama. Läksime kohale ja siis sealne treener ütles, et 1 tüdruk on puudu ja neil läheb kindlalt kedagi vaja. Kohe küsiti minult, et kas ma oleksin nõus, aga ütlesin ei, sest mul polnud riideid ega mingisuguseid kogemusi. Lõpuks nad ikkagi rääkisid mu nõusse ja andisd mulle vormi ka, kuid jalanõudeks jäid mul ikkagi ketsid, millega olin mängu vaatama läinud.. Kui oleks võinud arvata, et ma olin väga halb nendega võrreldes, siis kokkuvõttes jooksin ja võitlesin palli eest mina kõige rohkem, sest nagu tšiilikatele kohane, siis keegi ennast väga liigutada ega joosta ei viitsi. Peale mängu olin ikka väga läbi küll, sest sel hetkel polnud veel kõrgusega harjunud ja ma pidin väääga palju vett jooma peale mängu, aga peale seda ütles treener mulle, et ma pean kohe kindlasti nende tiimiga liituma ja ütles ka, et ma ei tohi vormi tagasi anda, sest see jääb nüüdsest mulle ja jah.. nüüd mägin siis ka jalgpalli.


Meie tiim


7. oktoober

Mu lemmikõpetaja (see, kelle õppeainest SIIANI pole arusaanud) on meie koolis näitlemisgrupi juht ja ta on mind mitu korda kutsunud, et ma läheks neile appi mingiks lavatööliseks jnejne. 7. septembril läksin siis ühte nende proovi, et neid aidata, kuid siis õpetaja otsustas, et ma võiksin ka ju näidelda.. Niisiis sellest päevast sain endale kolmanda hobi võrk - ja jalgpalli kõrvale. Näitlemine on siin megalahe ja pidin alguses olema välismaalane ja rääkima hispaania, saksa ja eesti keeles ja algul pidi mul olema ainult üks osa, kuid lõpuks sain ma 5 erinevat osa. Väga väga huvitav oli!! Sellest päevast alates hakkasin peaaegu iga päev proovides käima ja harjutasime üheks etenduseks!

9. oktoober - 12.oktoober

Sellel päeval hakkas nö neljapäevane vaheaeg. Läksime perega Iquiquesse (loe: Ikikesse), mis asub autoga 6h tunni kaugusel (nende jaoks on see väga lädal ja väga väike vahemaa). See on väga väga ilus linn. Ühel päeval käisime ühes väga suures kaubamajas ja see pidavat olema väga odav aga minu arust olid hinnad täpselt samad või siis veidiii odavamad. Sealt leidsin ühe poe, kus ühes nurgas olid müügil EUROOPA KOMMID JA ŠOKOLAADID!!!! Sinna mu raha läks ka.. Väga kallid olid need, aga see oli kindlasti seda väärt!!
Ühe päeva veetsime rannas. Väga väga ilus rand on seal ning sinna läheks küll veel tagasi! Õhtul olin ilusti üleni ära põlenud (mis oli ka üsna ilmselge) ning õhtul tellisime veel ka pitsat (võrreldav isegi Steffani pitsaga)!
Kokkuvõttes oli päris lahe reis!


Õega









24. oktoober

Kätte jõudis esietenduse aeg!!! Esietendus toimus San Pedros (see on 2h kaugusel asuv teine linn) ühes koolis. Kõik läks superhästi ja terve meie grupp sai ainult kiidusõnu ja kõigile väga meeldis! Peale seda läksime tähistama koos õpetajatega. Kõigepealt läksime restorani ja peale seda jäime ühte vabaõhu kontserti kuulama. Väga vinge päev oli!


Teel San Pedrosse

Mõni minut enne etendust

Emotsioonid olid laes peale etendust - pildil ka mu lemmikõpetaja

Tähistasime restoranis


30. oktoober

Etendasime samat näidendit koolis viimast korda ja tagasiside oli samuti super! Olen väga-väga tänulik, et sain selle grupiga koos näidelda ja sealt leidsin ka endale väga head sõbrad! Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti sinna näitlemisgruppi!!



Parim õpetaja!!!!

Yang, kes laenas minu pükse ja need olid talle isegi suured


NOVEMBER

Novembri algul veetsin väga palju aega enda nõbudega Antofogastas! Mul on siin sama lahedad nõod kui Eestiski!!!


14. november

Käisin pulmas! Abiellus mu Tšiili täditütar. Pulmad olid mõnes mõttes sarnsaed aga samas ka väga erinevad Eesti omadest. See pulm ei toimunud kirikus, vaid ühes hotellis ning pulm hakkas kl 8 õhtul (kirikus abielluvad nad tõenäoliselt jaanuaris). Tseremoonia oli põhimõtteliselt sama, ainult et pruut ei tulnud isaga sisse, kõik tulid suvalisel ajal ja suhteliselt suvaliselt see pulm hakkas ka. Hiljem läksime kõrvalruumi, kus siis söödi ja tantsiti. Eestis on pulmades tavaliselt ikka mõned mängud/tegevused aga siis ei toimunud midagi. Kell 4 öösel läksid kõik oma kodudesse.


Ema, Viviana, kes abiellus, mina ja vend



Õde


27. november

Koolis toimus tseremoonia, kus tunnustati kõik häid koolisportlasi ja mina sain ka kutse!

DETSEMBER

Mul algas 3-kuune suvevaheaeg!!!

2. detsember

Tõime kuuse tuppa ja ehtisime ära. Igaks juhuks mainin, et ikka võltskuuse.. kõrbes siin kuuski ei kasva.




4. detsember

Käisin 12. klassi lõpuaktusel ja nutsin nii palju, sest kõik mu kõige paremad sõbrad ja sõbrannad lõpetasid ja järgmisel aastal lähevad ülikoolidesse ning kolivad siit linnast ära. Peale aktust läksin Danka juurde ja seal tähistasime seda tema perega ja pärast läksime edasi peole.


Enne lõpuaktust

Lõpetajad


5-8. detsember

Läksime jälle Antofogastasse perega. Käisime ühes väga ilusas rannas, mis asus umbes 45min kaugusel ja peale olin jälle põlenud. Seal me ujumas ei käinud, kuna vesi ei olnud kõige puhtam niiet istusime terve päeva (7h) päikese käes..  Nagu ikka siis selles linnas käisime ka McDonaldsis söömas, sest nad lihtsalt jumaldavad seda söögikohta ning ühel õhtul/öösel käisime õega mere ääres jooksmas ja trenni tegemas. Väga lahe oli, sest see linn öösel elab ja kõik mängivad korvpalli, istuvad pargis ja teevad kõikvõimalikke meelelahutusi mere ääres.







9. detsember

See oli minu jaoks väga tähtis päev. Nagu mõned mu sõpradest teavad, siis mul oli enne Tšiili tulekut siin juba üks sõber, kes elab Santiagos, saime Internetis tuttavaks tänu mu ühele klassiõele ja nüüdseks olen temaga juba suhelnud üle 8 kuu! Tema on mind aidanud selle vahetusaasta jooksul kõige rohkem ja ta on aidanud mul mõista Tšiili kultuuri, inimesi ja kõike muud ning tema on ka kõige rohkem ja kõige paremini mulle hispaania keelt õpetanud! Ning nüüd 9. detsembril tuli ta mulle siia linna külla! Me saime esimest korda elus kokku! See oli megavingeee!! Ning kindlasti saame me veel kokku selle aja sees, mis ma siin Tšiilis olen, küll aga siis lähen mina temale külla!!


Matias!!


12. detsember

Toimus õe ärasaatmispidu. Nimelt ta läheb 13. jaanuaril USAsse vahetusõpilaseks, aga ta pidi juba kuu aega varem Santiagosse ära minema viisa tegemise pärast, niiet 14. detsembril ta läks ära. Teda näen ma veel jaanuaris, siis kui sinna reisile lähme.

15. detsember

Käisin mõndade sõpradega "veepargis", kus siis oli ainult üks hästi suur bassein ja kaks liumänge väikestele lastele. Väga mõnus päev oli, aga peale seda olin 100% põlenud ja hetkelgi tuleb nahka igalt poolt maha, aga siiski oli väga tore päev!


Ülemisel pildil - mina, Moises, Constanza, Eduardo ja Barbara






17. detsember

SAIN PAKI EESTIST KÄTTE, MIS VANEMAD SAATSID!!! Nii hea on Eesti komme ja šokolaade süüa!! Pakk ei tulnudki väga kaua (umbes 3 nädalat ja ei läinudki kaduma!!)






Ülejäänud päevad, millest ma ei kirjutanud olen veetnud ma enda sõprade ja sõbrannadega või siis nõbudega. Mul läheb väga hästi, koduigatsust ega kultuurišokki pole veel olnud ja kõik on super!! Hetkel naudin vaheaega ja kohe-kohe on jõulud ja aastavahetus! Need veedan koos siinse perega ja suguvõsaga ning 1. jaanuaril lähen kuuks ajaks Santiagosse! Nnedest asjadest kirjutan millalgi hiljem ja ma väga loodan, et mitte 3 kuud hiljem nagu selle postitusega kahjuks läks.



Ilusat jõuluaega!!

PS! Ärge muretsega, kui ilma lumeta ja miinuskraadita jõulutunnet pole.. Mul ka pole, mul on iga päev +30 kraadi sooja ja lauspäike!




Friday, October 16, 2015

Video

Hei!

Otsustasin, et teen seekord videopostituse! Väga raske oli nii pikalt ainult eesti keeles rääkida ning seetõttu on ka päris palju vigu, kuid loodan, et meeldib!

PS! Videost saab näha ka mu koolivormi ülemist osa!


Wednesday, September 23, 2015


Ma pole nüüd üle kuu aja midagi postitanud, aga mul tõesti pole aega olnud, sest blogi kirjutamine nõuab mult väga palju aega. Eriti veel nüüd, kus eesti keeles mõtlemine ja kirjutamine on raskemaks muutunud, niiet vabandan ka kõikide kirjavigade eest.

Viimane kord, kui blogisse kirjutasin, siis ütlesin, et nädalavahetusel lähen Antofogastasse. Alustangi seda postitust sellest päevast.
Laupäeva varahommikul hakkasime sõitma ja lõunaks olime kohal. Kõigepealt läksime enda korterisse, mis on üks kõrgemiad hooneid üldse Antofagastas ning see oli nii ilus. See korter oli mitu korda suurem, kui mõne tavalise inimese korter ja ma siiski ei saa üle ega ümber kolmest välibasseinist, mis samuti meil seal on ning kusjuures kõik kolm basseini on väga suured.
Panime asjad tuppa ära ja umbes tunni aja pärast läksime ühte sealset kõige populaarsemat vaatamisväärsust vaatama.



Vaade korteri rõdult

Peale seda läksime sööma ja ilmselgelt McDonaldisse, sest Calamas seda õnneks pole (!!!) ja seal käiakse iga kord, kui Antofagastas ollakse. Hiljem läksin Floriga ja tema sõprade ja sõbrannadega välja. Enamuse ajast jalutasime mere ääres ja ja õhtul hilja ostsime McDonaldsist (jälle) toidu ja läksime randa sööma ning kokku käisin sellel päeval kolm või neli korda McDonaldsis :(

Järgmisel päeval läksin sõpradega Color Runile ehk siis 5km jooksule, kus visatakse erinevaid värve peale. Eelmisel õhtul ütlesin sõpradele, et ei taha minna, aga nad suutsid mind ümber veenda. Peamine põhjus, miks ma minna ei tahtnud, oli see, et mul polnud käepaela jooksu jaoks ja neil, kel see oli, oli ka särk ning seljakott, mida pidi sel jooksul kandma, aga mul polnud midagi neist ja seega arvasin, et pole võimalik kuidagi sinna jooksma minna. Aga mulle öeldi, et ma ei pea muretsema ja pean lihtsalt kohale minema. Lõppkokkuvõttes tegime Florgia endale varahommikul ise käepaelad. Need pidid olema rohelised, aga meil olid kollased ja need ei näinud tegelikult üldse õiged välja :D Kuna meil olid eelmise aasta särgid, siis panime kampsunid peale, niiet meie särke ei nähtud ja tegelikult saime väga napilt turvavärvatest läbi, aga jooksul käisime ära :D Peale jooksu oli ka nö pidu, kus visati veel rohkem värve peale ning hiljem koju jõudes nägin ma väga kohutav välja, kuid see oli tegelikult megalahe kogemus!!!
Pärast jooksu oli meil lõunasöök koos Fransiscaga (nõbu), kes räägib üllatavalt hästi inglise keelt, niiet sain jälle kellegagi vabalt suhelda.


Sellise seltskonnaga käisime jooksmas. Vasakult: Lalo, klassivend Javier, mina, Soffy, Flor ja Fernanda

Enne jooksu Fernandaga


Peale jooksu ja siin on ka näha meie valesid käepaelu
Sellel värvide peol koos klassivendadega (Benjamin ja Javier)
Järgmisel nädalal tuli meie kooli teine vahetusõpilane Sascha Taanist. Ta läks minust aasta vanemasse klassi, kuigi tegelikult oleks pidanud viimasesse klassi minema enda vanuse pärast, aga sinna ei panda kunagi vahetusõpilasi.
Järgmise nädala neljapäeval oli ka mu parima sõbranna Catalinna sünnipäev ning kuna ta ei tahtnud seda suurelt pidada, siis läksime sel päeval peale kooli tema juurde väikese seltskonnaga. See oli väga lahe õhtu, kus sain mõndade sõpradega veel lähedamaks, kui enne olin. Pean ka veel ära mainima, et Catalinna on minust 4cm pikem ehk väga-väga pikk Tšiilis ning koolis on üldse ainult 2 tüdrukut minust pikemad.

Catalinna

Taani vahetusõpilasega

Sünnipäeva seltskond (pildilt on üks poiss puudu)

Järgmisel nädalavahetusel käisin taanlasega sushit söömas ning kõikide suureks üllatuseks oli minul see esimene kord seda süüa. Sushi siin on meeletult kallis, kuid see-eest väga maitsev. Me tellisime natuke liiga palju seda korraga, sest Sascha ütles, et ta on nii näljane, kuid tänu sellele saime ka koju seda kaasa võtta. Kindlasti lähen veel sushit siin sööma, aga järgmine kord üritan odavama koha leida :D
Sel nädalavahetusel väga rohkem midagi ei teinudki, meil käisid jälle külalised, kellelt saan alati kingitusi!



Järgmisel nädalal (2. septembril) läksime mõndade inimestega Mauricio juurde ja sõime pitsat ja takosid, kuid põhjus miks seda tegime, polnud kõige toredam. Nimelt Taani vahetusõpilane otsustas koju tagasi minna ning see oli tema ärasaatmispidu. Me saime ja saame siiani väga hästi läbi ja me alati mõistsime teineteise probleeme, sest need olid meil alati samasugused, kuid kahjuks kestis tema vahetusaasta kaks nädalat.
Samal peol tähistasime ka veidi minu sünnipäeva, sest Tšiili kella järgi 22.10 (Eesti kella järgi kl 4.10) sündisin ma 16 aastat tagasi ja kui nad sellest kuulsid, siis nad panid pitsatüki peale tiku, mille panid põlema ja siis hakkasid kõik mulle sünnipäevalaulu laulma nii inglise kui ka hispaania keeles. Väga tore, kuid samas ka kurb õhtu oli.

Järgmisel päeval oli minu sünnipäev! See oli üks lahedamaid sünnipäevi mu elus!! Kõigepealt kooli minnes kõik teadsid, et mul on sünnipäev ja polnud klassiruumi veel jõudnudki, kui juba inimesed teistest klassidest õues õnne soovisid. Klassis hakati ka kohe mulle laulma ja mis kõige toredam... EESTI KEELES!!!! Seejärel muidugi ka inglise ja hispaania keeles, aga nii lahe oli kuulda, kuidas nad üritasid eestikeelseid sõnu hääldada!!! Terve selle päeva jooksul sain klassikaaslastelt väga palju erinevaid kingitusi (koogikesed, küpsised, õhupallid jnejne ja terve päev tehti välja mulle) ja tohutult palju õnnitlusi tervelt koolilt. Üks poiss ütleb mulle siiani "Palju õnne" iga päev, sest mu sünnipäeval ta soovis mull umbes 5 korda õnne ja nüüd ütleb mulle seda iga päev, sest tema jaoks see siiani nii naljakas.
Peale kooli läksin hostperega kohvikusse "õhtust sööma" ehk siis sõime kooki ja jõime teed. Kohvikus, kui kuuldi, et blondil tüdrukul on sünnipäev, siis sain tasuta veel ühe torditüki, mille peal oli küünal ning samal ajal lasti kõlaritest ka sünnipäevalaulu.

PS! Vabandan kõikide mitte nii ilusate sõnade eest õhupallidel!!!

Mauri juures




Reedel olin ma kutsutud modelliks ehk siis pidin laval kõndima. Väga lahe uus kogemus oli!! Kui minu kord oli lavale minna, siis mõtlesin küll, et miks ma nõus olin, sest nii suur närv oli sees, kuna publikut oli ikka väga palju, aga õnneks kõik läks väga hästi ja enamasti ükskõik, mida ma siin teen, meeldib see neile, sest ma olen siiski blond ja haruldane nende jaoks.
Palju pilte minul sellest õhtust kahjuks ei ole, kuid siiski ühe leidsin, mille lisasin ka snapchati storysse.

Fernandaga


Laupäeval tähistasin enda sünnipäeva kõigepealt peretuttavatega ja hiljem sõpradega. Peretuttavatega läks üsna kiirelt, kuna sünnipäev hakkas üsna hilja ja kell 21 või 22 võttis mu klassivend mind peale ja viis mind mu "üllatuspeole", millest ma teadsin enne ja põhiliselt ise kutsusin inimesi ka sinna. Sõpradega sünnipäev oli väga lahe ja seal oli tegelikult üsna palju inimesi, keda ma ei tundnud, sest see toimus sellises kohas, kuhu võisid teised inimesed ka tulla. Pilte mul sellest sünnipäevast pole ühtegi.


Sünnipäev kodus
Seda postitust kirjutasin mitu päeva ja mul on tegelikult veel väga paljust rääkida, kuid kuna teksti tuleks siia liiga palju ja iga päev küsitakse uut postitust, siis lõpetan praegu.

Chau!