Esimene nädal

21. juulil kl 6.45 läksin Hannaga (teine vahetusõpilane, kes veedab aasta samuti Tšiilis) lennukile. Enne seda jätsin hüvasti enda pere ja sõpradega. Väga kurb oli küll, aga see oli kindlasti seda väärt!

Kertu

Amsterdami jõudes oli meil 13h vaba aega ja selle me sisutasime enamjaolt linnas olles. Tagasi lennujaama minnes mõtlesin, et laen natuke telefoni, kuid siis avastasin, et laadija jäi Eestisse. Ma ei tea, kuidas see juhtuda sai, aga nii see oli.

Umbes 2h enne lendu hakkasime mõtlema, et lend ei saa kuidagi moodi 13h kesta ja läksime infopunkti ja küsisime üle, et kaua siis lend kestab. Seal olev naine arvutas ja ütles, et oh teie lend on ainult 8h. Me olime päris rõõmsad, kuid koheselt mõistsime, et see pole loogiline. Siis otsisime lennujaamast ülesse KLM-i "esinduse" ja küsisime sealt üle ja sealt öeldi meile, et lend kestab 18 tundi ja meil on üks vahemaanudmine ka..... See oli päris suur šokk ning Hanna helistas koheselt YFU-sse ja küsis, kas see on tõsi ning meile öledi, et kui lennufirma nii ütleb, siis jah. See oli päris masendav uudis.

Hiljem, kui läksime enda gate-i, siis kohtasime seal 4 norrakat, 2 taanlast ja ühte lätlast, kes kõik olid Tšiili vahetusõpilased.

Lennud läksid hästi, kuid kohale jõudes oli juba uus probleem. Minu kohvrit polnud.... Läksime koheselt Hannaga ja Läti tüdrukuga KLM-i kaotatud pagasite leti juurde, kus pidin kirjeldama enda kohvrit ja andma enda aadressi, kus lähipäevadel olen. Sel hetkel mul polnud õrna aimugi aadressist, kus aasta alguse seminar toimub ning kokkulepe jäi selline, et kahe tunni jooksul helistan lennifirmasse, ütlen aadressi ja siis nad saadavad mulle meili. Kuna mul akut ega internetti polnud, siis YFU Tšiili aitas mind (muidugi umbes 5h tundi hiljem, mitte 2h nagu kokku oli lepitud).

Santiago lennujaamas olid meil vastas YFU töötajad ja vabatahtlikud ning nendega koos (+ kõikide Tšiili vahetusõpilastega) läksime Olmuesse aasta alguse semimarile. Seminar oli megalahe ja kõige rohkem suhtlesin seal rootslastega, taanlastega, norrakatega, sakslastega ja slovaklasega. 

Enda kohvri sain kätte järgmise päeva õhtul!!

Kirjutan ka paar lauset, mis Eesti kohta kõlasid.

Rootslased: Kas Eesti kuulub Venemaa alla?

Norrakas: Ma tean, kus Eesti on!! See on Saksamaa kõrval!

USA-st pärit tüdruk: Kas Eesti on kuskil Uus-Meremaa juures?

Päris imelik oli selliseid lauseid kuulda, eriti veel rootslaste käest, kes on pärit meie naaberriigist.

Tuba jagasin sellel seminaril kahe sakslasega (kes minuga laadijat jagasid :D) ja ühe norrakaga, kelle vanemad on pärit Tšiilist.. Sain nii palju harjutada enda saksa keele oskusi, sest pooled vahetusõpilased, kes Tšiilis sel aastal on, ongi pärit just Saksamaalt.

Peaaegu kõik selle aasta Tšiili vahetusõpilased 

25. juunil sõitsime Olmuest tagasi Santiagosse ja kõik vahetusõpilased, kes Santiagos nüüd elavad, nägid enda peresid seal. Teised, kes ei ela Santiagos (mina kaasa arvatud) sõid YFU kontoris lõunat ja peale seda läksime kõik koos (meid oli umbes 18) ühe mäe tippu, kust avanes vaade tervele linnale, kuid muidugi oli sel päeval tohutu udu, niiet väga kaugele me ei näinud. 

Peale seda läksime kaubanduskeskusesse, kus teised said raha vahetada ja mina endale laadija osta!! Hiljem, kui kontorisse uuesti läksime, siis pooled meist läksid bussijaama, et ligikaudu 7 või 8 tundi bussiga enda vahetusperre sõita. Teised vahetusõpilased (+mina), kes pidid lennukiga vahetusperre minema, läksid ööseks hotelli ja hommikul vara asusime kõik koos lennujaama. Mina ja Ungari tüdruk pidime lennujaamas ootama 6h, sest meie lend läks kõige viimasena.

Lõpuks, kui meie lennuk hakkas Calamasse jõudma, siis saime aru, et see on ikka tõeline kõrb. Lennuki aknast paistsid ainult liivamäed ja ei midagi muud. Kohe, kui enda kohvrid kätte saime, jooksime enda vahetusperede juurde. Nad tegid mulle väikse sildi ka, kuhu oli mu nimi peale kirjutatud. Hiljem, kui olime lennujaamas mõned pildid teinud, siis selgus, et mina ja Ungari tüdruk oleme siin naabrid!!

Hostõde 

Perre jõudes sõime lõunasööki ja täiesti lõpp, kui palju nad söövad!! Kõigepealt eelroog, siis pearoog ning siis veel magustoit. Mul oli juba eelroast kõht täis..

Hiljem, kui riideid kotist väja pakkisin, tuli hostõde mu juurde ja ütles, et kuule sugulased tulid sind vaatama ja nüüd on õhtusöögi aeg. Mulle oli tehtud tort, kuhu mu nimi oli peale kirjutatud.

Õnneks onu ja sugulane räägivad inglise keelt enam-vähem normaalselt, niiet nendega sai normaalselt suheldud.

Järgmisel päeval uued probleemid.. Jäin haigeks. Alguses oli lihtsalt paha olla ja nõrkus ning ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest kliima muutus oli nii suur, et see pidavat olema loomulik. Tol päeval käisin ka Flori sõbranna juures, kes mind kohe enda sünnipäevale kutsus (kuhu ma minna ei saa) ning samal päeval külastas mind ka mu tugiisik. Järgmisel päeval ostsin endale Tšiili numbri, interneti telefonisse, koolivormi ja käisin ka koolis hostõel järel, kus sain megaaalt tähelepanu, kuid koju jõudes oli mul 38.3 palavik, väga halb olla ja kurk valutas metsikult. Plaan oli, et järgmisel päeval olen ainult voodis ja puhkan, kuid nii see ei läinud. Lõunal läksin hostisaga haiglasse. Sealsed arstid olid rohkem huvitatud minust, mitte minu haigusest. Nad seal ainult kraadisid mind, mõõtsid vererõhku ja vaatasid kurku, aga ei osanud öelda, mis mul viga on. Siis ma võtsin on sõnaraamatu ja küsisin, et äkki mul on kurgupõletik ja nad ütlesid, et jaaa just see sul ongi. Kui ma poleks seda öelnud, siis vist polekski teada saanud, mis mul viga on. Kuid hiljem, kui küsisin, et kas pean antibiootikume võtma, ütles arst, et kindlasti mitte, kuid natukese aja pärast konsulteeris ta teise arstiga ning ütles siis, et jaa, sa pead tõepoolest antibiootikume võtma.. Nüüd vist pean nädal aega neid tarbima.

Praegu on mul juba palju parem olla, sest mu eest hoolitsetakse siin väga hästi. Ma saan iga päev kingitusi ka :D nagu näiteks kindad, müts, hommikumantel jnejne ja mu tuppa osteti puhur ka, sest ööd on siin megakülmad, kuid
päeval on see-eest megapalav.

Kooli lähen siis, kui terveks saan ja YFU mu õppemaksu ära maksab. 

Suhtlemisega on nii, et enamus ajal vastan ja-ja ja noogutan, kuigi midagi väga aru ei saa, kuid iga päevaga õpin järjest rohkem sõnu. Hostõde räägib väheke inglise keelt, kuid enamjaolt kasutab Google translate'i, mille abil siis me ka suhtleme. Muidu on mu vahetuspere väga lahe ja hooliv ning mulle väga meeldib siin. Ootan juba enda esimest koolipäeva!!

Chau