Video

Hei!

Otsustasin, et teen seekord videopostituse! Väga raske oli nii pikalt ainult eesti keeles rääkida ning seetõttu on ka päris palju vigu, kuid loodan, et meeldib!

PS! Videost saab näha ka mu koolivormi ülemist osa!

Ma pole nüüd üle kuu aja midagi postitanud, aga mul tõesti pole aega olnud, sest blogi kirjutamine nõuab mult väga palju aega. Eriti veel nüüd, kus eesti keeles mõtlemine ja kirjutamine on raskemaks muutunud, niiet vabandan ka kõikide kirjavigade eest.

Viimane kord, kui blogisse kirjutasin, siis ütlesin, et nädalavahetusel lähen Antofogastasse. Alustangi seda postitust sellest päevast.
Laupäeva varahommikul hakkasime sõitma ja lõunaks olime kohal. Kõigepealt läksime enda korterisse, mis on üks kõrgemiad hooneid üldse Antofagastas ning see oli nii ilus. See korter oli mitu korda suurem, kui mõne tavalise inimese korter ja ma siiski ei saa üle ega ümber kolmest välibasseinist, mis samuti meil seal on ning kusjuures kõik kolm basseini on väga suured.
Panime asjad tuppa ära ja umbes tunni aja pärast läksime ühte sealset kõige populaarsemat vaatamisväärsust vaatama.

Vaade korteri rõdult

Peale seda läksime sööma ja ilmselgelt McDonaldisse, sest Calamas seda õnneks pole (!!!) ja seal käiakse iga kord, kui Antofagastas ollakse. Hiljem läksin Floriga ja tema sõprade ja sõbrannadega välja. Enamuse ajast jalutasime mere ääres ja ja õhtul hilja ostsime McDonaldsist (jälle) toidu ja läksime randa sööma ning kokku käisin sellel päeval kolm või neli korda McDonaldsis :(

Järgmisel päeval läksin sõpradega Color Runile ehk siis 5km jooksule, kus visatakse erinevaid värve peale. Eelmisel õhtul ütlesin sõpradele, et ei taha minna, aga nad suutsid mind ümber veenda. Peamine põhjus, miks ma minna ei tahtnud, oli see, et mul polnud käepaela jooksu jaoks ja neil, kel see oli, oli ka särk ning seljakott, mida pidi sel jooksul kandma, aga mul polnud midagi neist ja seega arvasin, et pole võimalik kuidagi sinna jooksma minna. Aga mulle öeldi, et ma ei pea muretsema ja pean lihtsalt kohale minema. Lõppkokkuvõttes tegime Florgia endale varahommikul ise käepaelad. Need pidid olema rohelised, aga meil olid kollased ja need ei näinud tegelikult üldse õiged välja :D Kuna meil olid eelmise aasta särgid, siis panime kampsunid peale, niiet meie särke ei nähtud ja tegelikult saime väga napilt turvavärvatest läbi, aga jooksul käisime ära :D Peale jooksu oli ka nö pidu, kus visati veel rohkem värve peale ning hiljem koju jõudes nägin ma väga kohutav välja, kuid see oli tegelikult megalahe kogemus!!!
Pärast jooksu oli meil lõunasöök koos Fransiscaga (nõbu), kes räägib üllatavalt hästi inglise keelt, niiet sain jälle kellegagi vabalt suhelda.

Sellise seltskonnaga käisime jooksmas. Vasakult: Lalo, klassivend Javier, mina, Soffy, Flor ja Fernanda

Enne jooksu Fernandaga

Peale jooksu ja siin on ka näha meie valesid käepaelu

Sellel värvide peol koos klassivendadega (Benjamin ja Javier)

Järgmisel nädalal tuli meie kooli teine vahetusõpilane Sascha Taanist. Ta läks minust aasta vanemasse klassi, kuigi tegelikult oleks pidanud viimasesse klassi minema enda vanuse pärast, aga sinna ei panda kunagi vahetusõpilasi.

Järgmise nädala neljapäeval oli ka mu parima sõbranna Catalinna sünnipäev ning kuna ta ei tahtnud seda suurelt pidada, siis läksime sel päeval peale kooli tema juurde väikese seltskonnaga. See oli väga lahe õhtu, kus sain mõndade sõpradega veel lähedamaks, kui enne olin. Pean ka veel ära mainima, et Catalinna on minust 4cm pikem ehk väga-väga pikk Tšiilis ning koolis on üldse ainult 2 tüdrukut minust pikemad.

Catalinna

Taani vahetusõpilasega

Sünnipäeva seltskond (pildilt on üks poiss puudu)

Järgmisel nädalavahetusel käisin taanlasega sushit söömas ning kõikide suureks üllatuseks oli minul see esimene kord seda süüa. Sushi siin on meeletult kallis, kuid see-eest väga maitsev. Me tellisime natuke liiga palju seda korraga, sest Sascha ütles, et ta on nii näljane, kuid tänu sellele saime ka koju seda kaasa võtta. Kindlasti lähen veel sushit siin sööma, aga järgmine kord üritan odavama koha leida :D
Sel nädalavahetusel väga rohkem midagi ei teinudki, meil käisid jälle külalised, kellelt saan alati kingitusi!

Järgmisel nädalal (2. septembril) läksime mõndade inimestega Mauricio juurde ja sõime pitsat ja takosid, kuid põhjus miks seda tegime, polnud kõige toredam. Nimelt Taani vahetusõpilane otsustas koju tagasi minna ning see oli tema ärasaatmispidu. Me saime ja saame siiani väga hästi läbi ja me alati mõistsime teineteise probleeme, sest need olid meil alati samasugused, kuid kahjuks kestis tema vahetusaasta kaks nädalat.
Samal peol tähistasime ka veidi minu sünnipäeva, sest Tšiili kella järgi 22.10 (Eesti kella järgi kl 4.10) sündisin ma 16 aastat tagasi ja kui nad sellest kuulsid, siis nad panid pitsatüki peale tiku, mille panid põlema ja siis hakkasid kõik mulle sünnipäevalaulu laulma nii inglise kui ka hispaania keeles. Väga tore, kuid samas ka kurb õhtu oli.

Järgmisel päeval oli minu sünnipäev! See oli üks lahedamaid sünnipäevi mu elus!! Kõigepealt kooli minnes kõik teadsid, et mul on sünnipäev ja polnud klassiruumi veel jõudnudki, kui juba inimesed teistest klassidest õues õnne soovisid. Klassis hakati ka kohe mulle laulma ja mis kõige toredam... EESTI KEELES!!!! Seejärel muidugi ka inglise ja hispaania keeles, aga nii lahe oli kuulda, kuidas nad üritasid eestikeelseid sõnu hääldada!!! Terve selle päeva jooksul sain klassikaaslastelt väga palju erinevaid kingitusi (koogikesed, küpsised, õhupallid jnejne ja terve päev tehti välja mulle) ja tohutult palju õnnitlusi tervelt koolilt. Üks poiss ütleb mulle siiani "Palju õnne" iga päev, sest mu sünnipäeval ta soovis mull umbes 5 korda õnne ja nüüd ütleb mulle seda iga päev, sest tema jaoks see siiani nii naljakas.
Peale kooli läksin hostperega kohvikusse "õhtust sööma" ehk siis sõime kooki ja jõime teed. Kohvikus, kui kuuldi, et blondil tüdrukul on sünnipäev, siis sain tasuta veel ühe torditüki, mille peal oli küünal ning samal ajal lasti kõlaritest ka sünnipäevalaulu.

PS! Vabandan kõikide mitte nii ilusate sõnade eest õhupallidel!!!

Mauri juures

Reedel olin ma kutsutud modelliks ehk siis pidin laval kõndima. Väga lahe uus kogemus oli!! Kui minu kord oli lavale minna, siis mõtlesin küll, et miks ma nõus olin, sest nii suur närv oli sees, kuna publikut oli ikka väga palju, aga õnneks kõik läks väga hästi ja enamasti ükskõik, mida ma siin teen, meeldib see neile, sest ma olen siiski blond ja haruldane nende jaoks.
Palju pilte minul sellest õhtust kahjuks ei ole, kuid siiski ühe leidsin, mille lisasin ka snapchati storysse.

Fernandaga

Laupäeval tähistasin enda sünnipäeva kõigepealt peretuttavatega ja hiljem sõpradega. Peretuttavatega läks üsna kiirelt, kuna sünnipäev hakkas üsna hilja ja kell 21 või 22 võttis mu klassivend mind peale ja viis mind mu "üllatuspeole", millest ma teadsin enne ja põhiliselt ise kutsusin inimesi ka sinna. Sõpradega sünnipäev oli väga lahe ja seal oli tegelikult üsna palju inimesi, keda ma ei tundnud, sest see toimus sellises kohas, kuhu võisid teised inimesed ka tulla. Pilte mul sellest sünnipäevast pole ühtegi.

Sünnipäev kodus

Seda postitust kirjutasin mitu päeva ja mul on tegelikult veel väga paljust rääkida, kuid kuna teksti tuleks siia liiga palju ja iga päev küsitakse uut postitust, siis lõpetan praegu.

Chau!

Pildid

Lisasn siia pilte, mis käivad eelmise postitusega kaasa.

Kool:

Mifi, kes räägib kõige paremini inglise keelt

Magdiel

Siis, kui koolis oli hommikuti megakülm

  

 Camila, kes on praegu üks mu parimaid sõpru siin ja ta on samuti "blond"

Martin

Lühike video, kus Camila ja Marcell räägivad eesti keeles (videot ei näe telefonist). PS! Camila oskab juba eesti keeles väga palju asju öelda ja ta on väga huvitatud selle õppimisest!

Väljasõidud:

Chiu Chiu külas Floriga

Turistide pood, kus müüdi Tšiili mustritega käsitööd

San Pedros vahetusperega

Esimesed koolinädalad, trennid ja reisid!

KOOL

Olen käinud koolis nüüd peaaegu kaks nädalat ja mulle nii meeldib seal!!! Esimene koolipäev oli väga huvitav, kuid väsitav. Kool algas kell 8.15 ja sai läbi kell 18.10 ning vahepeal oli 2 tundi pausi, mis on mõeldud söömiseks ja puhkamiseks ning peaaegu iga päev käin sel ajal kodus. Esimesel päeval läksin hostema ja õega koos kooli (hostema on koolis sekretär) ning siis, kui teistel tunnid hakkasid, läksin ma direktoriga ja mingi teise tähtsa inimesega kohtuma ja tol hetkel oskasin neile vastata ainult "si-si" ja "claro" ning ausalt öeldes ei saanud ma muud midagi aru, kui seda, et direktor juhatab mind klassi ja tutvustab mind seal. Klassi ukse taha jõudes ütles ta mulle, et kuule tutvusta ikka ise ennast ja mul oli umbes 3 sekundit aega mõelda, mida ja KUIDAS ennast tutvustada. Hiljem kõik klassikaaslased kiitsid mind mu hispaania keele häälduse pärast, mis pidi väga hea olema. Esimesel vahetunnil tuli mu sõbranna Catalinna (teadsin teda enne kooli ühelt sünnipäevalt) minu juurde ja tutvustas mulle kooli ja koolikaaslaseid. Teisel vahetunnil olid kõik klassikaaslased mu ümber ja uurisid terve mu eluloo ära. Mind pandi istuma Maria Fransiscaga (edaspidi Mifi), kes räägib üllatavalt hästi inglise keelt ja hetkel on mu üks neist inimestest, kes mulle tunni teemat alati seletab.

Kool on siin tegelikult väga lihtne ning tunnid ei ole üldse sellised nagu Eestis. Eestis on tunnis enamasti ikka vaikus ja õpetaja seletab klassi ees, kuid siin on õpetaja nagu sõber/sõbranna. Vahepeal seletab midagi klassi ees ja siis annab töölehed, mida täidavad ainult need, kes viitsivad ja pärast teised kirjutavad lihtsalt maha ning õpetaja teab ja näeb seda. Tunnis jalutatakse ringi, räägitakse juttu, süüakse/juuakse ja vahepeal õpitakse ka. Mina tavaliselt nendes tundides, kus ma aru saan, üritan kaasa teha, kuid siin on näiteks matemaatikas võrrandite lahendamiseks hoopis teised reeglid ning seetõttu on suht raske aru saada. Siin istutakse kogu aeg erinevate kohtade peal ka ja tundides vahetatakse kohti või siis minnakse enda tooliga klassikaaslase laua juurde ja siis kas õpitakse või räägitakse juttu seal. Mina istun ka iga tund peaaegu erineva koha peal, sest näiteks füüsika ja keemia tunnis istun Jose (häädus: Hose) kõrval, sest ta on kõige targem, oskab seletada ja on üks kolmest, kes räägib hästi inglise keelt. Enamikes tundides istun Mifi või Camilaga ning matemaatikas istun Magdieliga, kes ei räägi üldse inglise keelt, aga ta on üks targemaid matemaatikas ja ta seletab mulle seda hispaania keeles, mis mulle hullult meeldib, sest siis saan keelt ka õppida. 

Ma pole siiani aru saanud, mida me ajaloo tunnis õpime, sest seal reaalselt ei tehta mitte midagi. Mina selles tunnis räägin õpetajaga (hispaania keeles!!!) ning vahepeal pannakse muusikat kõlaritest ja lauldakse kõik koos.. Samuti on mul iga teisipäev üks topelttund, kus on megalahe õpetaja, aga ma pole veel aru saanud, mis tund see on, sest vahepeal ta räägib midagi klassi ees ning hiljem räägib niisama juttu kõigiga.

Keemia tunnis pean ka 100% kaasa tegema kõike ning sain seal esimesel tunnil ka esimese hinde, milleks oli 7!!! (7 on maksimaalne hinne) Sain selled tunnis keemiast ülihästi aru, kuigi see oli hispaania keeles ja üldse mitte sarnane sellele, mis Eestis oleme teinud. Kuid järgmisel keemia tunnil oli kontrolltöö, mis sisaldas 10 õppetunni materjali ning õpetaja arvas, et kui ühe tunni materjali tean, siis eks ma oskan ülejäänud üheksa tunni materjali ka, kuid nii see polnud ja hinnet mulle ei pandud, sest töö oli halvasti tehtud ning ausalt öeldes oskasin ma ainult ühte ülesannet ja teised tegin lihtsalt tunde järgi (PS see oli hispaania keeles ja ma vaid oletasin, mida ülesandes tegema peab).

Kehalise tunnis õpime Tšiili rahvatantsu, mis tegelikult pole nii raske, kuid iga kord nad muudavad midagi ja see ajab mind nii segadusse. Mind pandi tantsima seal jälle Josega, sest ta on pikk ja teab, kuidas tantsida. Kuid kõige hullem selle tantsimise juures on see, et 27. septembril peame tantsima seda terve kooli ja koolikaaslaste perede ees, keda tuleb kohale umbes 300. Mul on jäänud natuke üle kuu aja, et see tants selgeks saada, sest seal tantsimine on kohustuslik. APPI

Mu klassijuhataja on inglise keele õpetaja, mis on niii hea, sest ta tõlgib mulle alati kõik ära, kui klassiga koos midagi teeme. Mulle hullult meeldivad ka mu klassikaaslased, sest nad on nii abivalmid ja sõbrlikud. Iga päev õpetavad mulle uusi sõnu ja nad on megalt huvitatud ka eesti keele õppimisest, niiet paljud mu klassikaaslased oskavad küsida ja vastata küsimustele kuidas läheb, mis teed jne. Kõik inimesed ja klassikaaslased on siin ka nii lähedased ja kokkuhoidvad ning nad kallistavad kogu aeg teineteist. Iga päev kooli minnes, pean kõikidele klassikaaslastele ja sõpradele põsemusi tegema. Alguses oli see minu jaoks niii harjumatu, aga nüüd on see juba nii tavaline. Üleüldse olen kohanenud Tšiilis väga hästi ja kiiresti.

Koolis on ka koolivorm, mis mulle väga meeldib (pilte lisan kunagi hiljem). Igapäevasesse/tavalisse tüdrukute koolivormi kuuluvad: valge triiksärk, punane kampsun, hall seelik, punased sukapüksid, punased põlvikud ja mustad kingad. Need on riided, mida peab kandma, kuid seeliku alla pannakse alati ka lühikesed püksid ning talvel (praegu) pannakse kampsuni alla või peale veel riideid. Mul on ka kehalise vorm, kuhu kuuluvad pikad püksid, lühikesed püksid, särk ja hall pusa. Kõige suurem probleem oli leida mulle parajaid riideid, sest enamus riided olid mulle väikesed ja lühikesed ning kui pikkus oli normaalne, siis laius mitte ja vastupidi. Lühikesed püksid ja lühikeste käistega särk on mul S suureses, aga ülejäänud riided on L või XL suuruses.. Ja tegelikult seelikut ja lühikesi pükse käisime õmbleja juures kitsamaks tegemas, sest need olid liiga laiad. 

Ühel päeval olid ka vihmapühad. Kuna pühapäeval sadas 2 minutit uduvihma, siis järgmisel päeval kooli polnud, sest kardeti, et lund hakkab sadama, mida ilmselgelt ei juthunud ja järgmisel päeval päike paistis ja 20 kraadi oli sooja. Sel hetkel, kui vihma sadas, siis kõik inimesed olid tänaval ja vaatasid vihma naagu maailmaimet, sest vihma sajab siin väääga harva. 

TRENN

Enne Tšiili tulekut juba uurisin, kas saan siin spordiga ja eelkõige kergejõustikuga edasi tegeleda. Täpset vastust ma ei saanud, kuid teadsin, et võrkpalli saan kindlalt siin mängida. Kooli minnes uurisin kergejõustiku kohta ja kõik räägikisid erinevat juttu. Ühed ütlesid, et muidugi saan siin jätkata kergejõustikut ja teised ütlesid, et kindlasti mitte. Seega lasin enda hostonul (kes on kehalise kasvatuse õpetaja) uurida ning ta ütles, et Calamas ei ole ühtegi kergejõustikuklubi (mis on natuke väheusutav aga okei) ning ainuke võimalus on kergejõustikut teha koolis. Uurisin siis kooli trenni kohta ja see on kuni kaheksanda klassini (ma olen kümnendas) ja ühel päeval juhtusin nägema seda trenni pealt ning ausalt öeldes oli see "trenn" umbes 2. klassi kehalise kasvatuse moodi ning enamus ajast seal lihtsalt istuti.

Seega on minu hobiks nüüd võrkpall. Kuna sport ei ole siin väga populaarne, siis on trennid ainult 2 või 3 korda nädalas: reedel, laupäeval ja tihti ka kolmapäeviti, aga see sõltub sellest, kuidas treener viitsib.. Mu klassist käib trennis 2 tüdrukut ja 1 poiss (poiste ja tüdrukte trennid on koos) ning nad rääkisid mulle, kui kõva tase neil on ja seal päris osavad kõik ja algul mõtlesin, et ei hakka sinna minema, kuna pole ise kunagi otseselt võrkpalli trennis käinud, aga otsustasin siiski minna ja tegelikult olen mina üks parimatest ja nende jutt oli palju parem, kui oskused. Mind pandi esimesel päeval kohe poistega kokku harjutama ning see on nii hea, sest trennis räägib ainult 1 poiss inglise keelt ja kuna ma saan temaga koos treenida, siis ta oskab mind õpetada ja seletada reegleid, sest nad mängivad siin veidi teistsuguste reeglitega. 

Käisin ka kahe klassiõega käsipalli trennis kaasas. See oli küll lahe, aga ma eelistan siiski võrkpalli. 

VÄLJASÕIDUD

Esimesel nädalavahetusel käisin hostperega pisikeses külas nimega Chiu Chiu. Käisime seal ühes hästi lahedas kirikus ning hiljem söömas ja turistide poes, kust mulle osteti jälle paar kingitust ning tundus, et rohkem selles külas midagi polnudki, sest see oli tõsiselt väike.

Eelmisel nädalavahetusel pidime minema Antofagastasse enda korterisse, aga siis selgus, et hostisa peab korra tööle minema päeval ja seega jäi meie reis sinna ära, sest Antofagasta on 260km kaugusel ja ajaliselt poleks jõudnud seal midagi teha, kuid otsustasime, et läheme selle asemele San Pedro de Atacamasse, mis on veel kõrgemal kui Calama ja mis on täielik kõrb ja kust on raske kohalikke leida, sest enamus on turistid. Seal me vaatasime lihtsalt linnas ringi ja jällegi osteti mulle sealt paar kingitust ning õhtupoole läksime seal restorani sööma. Linnas jalutades oli niii tore jälle eurooplasi näha ja ma rääkisin ühtede sakslastega saksa keeles. Või noh üritasin saksa keeles rääkida, sest kõik sidesõnad tulid hispaania keeles või siis inglise keeles, aga vähemalt nad mõistsid mind :D

Sel nädalavahetusel läheme nüüd kindlalt Antofagastasse. Olen hostõe käest mitu korda küsinud, et mis me teeme seal ja mis nad tavaliselt teevad seal ja ainuke vastus, mis ma saanud olen, on see, et nad söövad seal kala ja ujuvad, sest nende korteris seal on kolm basseini.

Üleüldiselt läheb mul siin hästi ja hispaania keel on juba väga normaalne, kõik vajalikud jutud saan ära räägitud. Kõige rohkem meeldib mulle siin koolis käia ja ma tõsiselt iga päev ootan kooli!! Kõik, kes küsivad minu käest, et kas nõme ei ole, et pidin juba augusti alguses kooli minema, siis vastus on kindlalt "ei"! Mul on ka väga palju häid sõpru siin, kellega teen pidevalt midagi koos. Ühel päeval näiteks käisin siinse parima sõbranna juures, kelle ema pidi mind kell 14.00 peale võtma, aga nagu Ladina-Ameerikale kohane, siis ta jäi VEIDI hiljaks ja jõudis siia kell 16.50 ehk peaaegu 3h hiljem :)
Minu klass läheb ka detsembrikuus Brasiiliasse ja kõik tahavad, et ka mina sellel õppeteisil osaleks, kuid kuna see on VÄGA kallis, siis klass pakkus välja, et aitavad mul raha koguda ning praegu mõtlemegi, kuidas saada raha kokku. Hoian taskuraha ka megalt kokku ja ostan põhiliselt ainult süüa selle raha eest. Aga, kui Sa tunned, et oleks megalahe, kui ma saaks enda klassiga BRASIILIASSE sõita, siis võid mind alati toetada ;) EE792200221033629693 Swedbank - Kristi Andrei

Chau

NB pildid lisan hiljem!

Esimene nädal

21. juulil kl 6.45 läksin Hannaga (teine vahetusõpilane, kes veedab aasta samuti Tšiilis) lennukile. Enne seda jätsin hüvasti enda pere ja sõpradega. Väga kurb oli küll, aga see oli kindlasti seda väärt!

Kertu

Amsterdami jõudes oli meil 13h vaba aega ja selle me sisutasime enamjaolt linnas olles. Tagasi lennujaama minnes mõtlesin, et laen natuke telefoni, kuid siis avastasin, et laadija jäi Eestisse. Ma ei tea, kuidas see juhtuda sai, aga nii see oli.

Umbes 2h enne lendu hakkasime mõtlema, et lend ei saa kuidagi moodi 13h kesta ja läksime infopunkti ja küsisime üle, et kaua siis lend kestab. Seal olev naine arvutas ja ütles, et oh teie lend on ainult 8h. Me olime päris rõõmsad, kuid koheselt mõistsime, et see pole loogiline. Siis otsisime lennujaamast ülesse KLM-i "esinduse" ja küsisime sealt üle ja sealt öeldi meile, et lend kestab 18 tundi ja meil on üks vahemaanudmine ka..... See oli päris suur šokk ning Hanna helistas koheselt YFU-sse ja küsis, kas see on tõsi ning meile öledi, et kui lennufirma nii ütleb, siis jah. See oli päris masendav uudis.

Hiljem, kui läksime enda gate-i, siis kohtasime seal 4 norrakat, 2 taanlast ja ühte lätlast, kes kõik olid Tšiili vahetusõpilased.

Lennud läksid hästi, kuid kohale jõudes oli juba uus probleem. Minu kohvrit polnud.... Läksime koheselt Hannaga ja Läti tüdrukuga KLM-i kaotatud pagasite leti juurde, kus pidin kirjeldama enda kohvrit ja andma enda aadressi, kus lähipäevadel olen. Sel hetkel mul polnud õrna aimugi aadressist, kus aasta alguse seminar toimub ning kokkulepe jäi selline, et kahe tunni jooksul helistan lennifirmasse, ütlen aadressi ja siis nad saadavad mulle meili. Kuna mul akut ega internetti polnud, siis YFU Tšiili aitas mind (muidugi umbes 5h tundi hiljem, mitte 2h nagu kokku oli lepitud).

Santiago lennujaamas olid meil vastas YFU töötajad ja vabatahtlikud ning nendega koos (+ kõikide Tšiili vahetusõpilastega) läksime Olmuesse aasta alguse semimarile. Seminar oli megalahe ja kõige rohkem suhtlesin seal rootslastega, taanlastega, norrakatega, sakslastega ja slovaklasega. 

Enda kohvri sain kätte järgmise päeva õhtul!!

Kirjutan ka paar lauset, mis Eesti kohta kõlasid.

Rootslased: Kas Eesti kuulub Venemaa alla?

Norrakas: Ma tean, kus Eesti on!! See on Saksamaa kõrval!

USA-st pärit tüdruk: Kas Eesti on kuskil Uus-Meremaa juures?

Päris imelik oli selliseid lauseid kuulda, eriti veel rootslaste käest, kes on pärit meie naaberriigist.

Tuba jagasin sellel seminaril kahe sakslasega (kes minuga laadijat jagasid :D) ja ühe norrakaga, kelle vanemad on pärit Tšiilist.. Sain nii palju harjutada enda saksa keele oskusi, sest pooled vahetusõpilased, kes Tšiilis sel aastal on, ongi pärit just Saksamaalt.

Peaaegu kõik selle aasta Tšiili vahetusõpilased 

25. juunil sõitsime Olmuest tagasi Santiagosse ja kõik vahetusõpilased, kes Santiagos nüüd elavad, nägid enda peresid seal. Teised, kes ei ela Santiagos (mina kaasa arvatud) sõid YFU kontoris lõunat ja peale seda läksime kõik koos (meid oli umbes 18) ühe mäe tippu, kust avanes vaade tervele linnale, kuid muidugi oli sel päeval tohutu udu, niiet väga kaugele me ei näinud. 

Peale seda läksime kaubanduskeskusesse, kus teised said raha vahetada ja mina endale laadija osta!! Hiljem, kui kontorisse uuesti läksime, siis pooled meist läksid bussijaama, et ligikaudu 7 või 8 tundi bussiga enda vahetusperre sõita. Teised vahetusõpilased (+mina), kes pidid lennukiga vahetusperre minema, läksid ööseks hotelli ja hommikul vara asusime kõik koos lennujaama. Mina ja Ungari tüdruk pidime lennujaamas ootama 6h, sest meie lend läks kõige viimasena.

Lõpuks, kui meie lennuk hakkas Calamasse jõudma, siis saime aru, et see on ikka tõeline kõrb. Lennuki aknast paistsid ainult liivamäed ja ei midagi muud. Kohe, kui enda kohvrid kätte saime, jooksime enda vahetusperede juurde. Nad tegid mulle väikse sildi ka, kuhu oli mu nimi peale kirjutatud. Hiljem, kui olime lennujaamas mõned pildid teinud, siis selgus, et mina ja Ungari tüdruk oleme siin naabrid!!

Hostõde 

Perre jõudes sõime lõunasööki ja täiesti lõpp, kui palju nad söövad!! Kõigepealt eelroog, siis pearoog ning siis veel magustoit. Mul oli juba eelroast kõht täis..

Hiljem, kui riideid kotist väja pakkisin, tuli hostõde mu juurde ja ütles, et kuule sugulased tulid sind vaatama ja nüüd on õhtusöögi aeg. Mulle oli tehtud tort, kuhu mu nimi oli peale kirjutatud.

Õnneks onu ja sugulane räägivad inglise keelt enam-vähem normaalselt, niiet nendega sai normaalselt suheldud.

Järgmisel päeval uued probleemid.. Jäin haigeks. Alguses oli lihtsalt paha olla ja nõrkus ning ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest kliima muutus oli nii suur, et see pidavat olema loomulik. Tol päeval käisin ka Flori sõbranna juures, kes mind kohe enda sünnipäevale kutsus (kuhu ma minna ei saa) ning samal päeval külastas mind ka mu tugiisik. Järgmisel päeval ostsin endale Tšiili numbri, interneti telefonisse, koolivormi ja käisin ka koolis hostõel järel, kus sain megaaalt tähelepanu, kuid koju jõudes oli mul 38.3 palavik, väga halb olla ja kurk valutas metsikult. Plaan oli, et järgmisel päeval olen ainult voodis ja puhkan, kuid nii see ei läinud. Lõunal läksin hostisaga haiglasse. Sealsed arstid olid rohkem huvitatud minust, mitte minu haigusest. Nad seal ainult kraadisid mind, mõõtsid vererõhku ja vaatasid kurku, aga ei osanud öelda, mis mul viga on. Siis ma võtsin on sõnaraamatu ja küsisin, et äkki mul on kurgupõletik ja nad ütlesid, et jaaa just see sul ongi. Kui ma poleks seda öelnud, siis vist polekski teada saanud, mis mul viga on. Kuid hiljem, kui küsisin, et kas pean antibiootikume võtma, ütles arst, et kindlasti mitte, kuid natukese aja pärast konsulteeris ta teise arstiga ning ütles siis, et jaa, sa pead tõepoolest antibiootikume võtma.. Nüüd vist pean nädal aega neid tarbima.

Praegu on mul juba palju parem olla, sest mu eest hoolitsetakse siin väga hästi. Ma saan iga päev kingitusi ka :D nagu näiteks kindad, müts, hommikumantel jnejne ja mu tuppa osteti puhur ka, sest ööd on siin megakülmad, kuid

Küsimuste vastused, ärasaatmispidu ja viimased päevad

Hola!

Otsustasin, et vastan enne äraminekut nendele küsimustele ära, mis vahepeal kogunenud on.

Kaua oled mõelnud vahetusõpilaseks minna? Kas teadsid enne elo kedagi lähemalt kes läheb võpiks?

Kui aus olla, olin mõelnud sellele maksimaalselt kuu aega enne taotlusankeetide sisseandmist, kuid teadsin sellisest võimalusest juba 3a tagasi, aga siis see tundus nii ebareaalne minu jaoks. 

Enne ELO teadsin ma natukene Meeli Lepikut (Holland), sest me käime samas koolis ning ma teadsin ka veidi Edward Toonelat (Hiina) ühe kunagise laagri kaudu.

Kas hakkad mägedes jooksmas käima?

See sõltub nii paljudest asjadest. Ma elan küll 2500m kõrgusel, kuid see ei tähenda, et seal läheduses oleksid igal pool mäed, sest see linn võib olla tasasel alal, aga ma ei oska veel nii täpselt öelda ka. Kuid mu hostõde ütles, et nad käivad perega Antofagastas (megailus linn Calama lähedal, kus neil on korter) igal nädalavahetusel ja seal pidavat ta kogu aeg rannas jooksmas käima ning kindlasti ma hakkan temaga kaasas käima. 

Kas sa seal piisavalt juua ikka saad?

Ära muretse, saan ikka :D Sul on tõenäoliselt vale arusaam kõrbelinnast.

Kas sa hakkad elama mere ääres?

Otseselt mitte, kuid Antofagasta on sadamalinn ning kui me igal nädalavahetusel seal oleme, siis merd näen ikka.

Kas tegeled seal oma hobidega edasi?

Ma VÄGA tahaksin, kuid nagu mu hostõde ütles, siis seal pole selleks väga aega ega võimalusi. Aega pole seepärast, et kool hakkab hommikul kl 8.15 ja lõpeb enamasti kl 18.15, seega on mul seal väga rasked ja pikad koolipäevad. Ja ta ütles, et Tšiilis pole kergejõustik väga populaarne ka, kuid eks seal selgub, millega saan tegelema hakata.

Kas seal on aasta läbi kuum?

Ei ole, praegu on seal talv ja nad kõik külmuvad, sest õues on ligikaudu 15-21 kraadi ning suvel ei ole ka arvatavasti hullult palav (umbes 25-30 kraadi), sest ma siiski elan 2500m kõrgusel.

Kui oled vahetusaastalt tagasi, siis kas sa lähed 11 klassi või kordad 10ndat?

Ma lähen 10. klassi.

Miks sa hispaania keelt endal arendada tahad? Niisama huvi pärast või on mingid kindlad plaanid sellega seoses?

1) Maailmas on väga oluline hispaania keel 2) Tulevikus on tööd kergem saada, kui oskad rohkem erinevaid keeli 3) Kes teab, mis tulevik toob, aga võib-olla lähen hispaania keelt peale gümnaasiumit edasi õppima

Mida ootad vahetusaastast kõige enam?

Uusi ja huvitavaid seiklusi ja lahedaid sõpru üle kogu maailma (vahetusõpilasi läheb Tšiili sel aastal 17-st riigist).

Miks valisid Tšiili?

Sellele küsimusele leiab vastuse mu esimesest postitusest, kuid kopeerin selle siia uuesti.

Ma valisin  enda vahetusaasta riigiks Tšiili. Minu kindel soov oli minna Lõuna-Ameerikasse hispaania keele pärast ning Tšiili kasuks otsustasin seepärast, et ma võin sattuda seal Põhja-Tšiilisse, kus on maailma kõige kuivem kõrb ning võin sattuda ka Lõuna-Tšiilisse, kus on aastaläbi väga külm. Tšiilis on kõige parem haridussüsteem Lõuna-Ameerika kohta. Tahtsin ka erineda enda riigivaliku poolest, sest paljud lähevad USAsse või Saksamaale.

Millal su lahkumispidu on?

Eile (17.07) oli megalahe lahkumispidu sõprade ja sõbrannadega, täna on sugulastega ja peretuttavatega.

Küsimusi saab esitada siin: http://ask.fm/KristiTsiilis.

Räägin ka natuke lähemalt enda ärasaatmispeost sõpradega. Nimelt otsustasin neile teha väikese üllatuse ning ütlesin ainult kellaaja, riietuse ja kohtumispaiga, kust edasi hakkasime Torisse sõitma.

Mängisime Tori staadionil mullijalkat. See on nagu tavaline jalgpall, kuid täispumbatud pallide sees. Enamus aeg ei ajatudki palli taga, vaid lihtsalt joosti üksteisele otsa :D. See oli VÄGA lahe ja tagasiside järgi võin öelda, et see meeldis kõigile! Peale seda läksime Klaara-Mannisse sööma ja seal mängisime ka veidike võrkpalli, rääkisime juttu ja tegime palju pilte. 

Rohkem informatsiooni mullijalka kohta: https://www.facebook.com/pages/Mullijalka/938063709570077?fref=ts

Viimased 3 päeva on mul täielikult ära sisustatud. Täna on mul teine ärasaatmispidu, homme pakin kohvri täielikult kokku ning esmaspäeva varahommikul sõidan Soome viisat tegema ning Pärnusse enam enne äraminekut ei tule, mis tähendab, et pühapäev on viimane päev kodus ning saan veel ainult ühe öö enda voodis magada!! :(

Uskumatult kiiresti on aeg läinud, alles oli 150 päeva jäänud, nüüd vaid kolm. Mul tuli isegi närv sisse paar päeva tagasi, aga kui aus olla, siis sellist tunnet küll pole, et ma nüüd lähengi aastaks ajaks välismaale. See tundub ikka veel nii ebareaalne, et mina, kes ma olen täielik udupea lähen 15-aastaselt üksinda TŠIILI, mis asub 13 500km Eestist. Aga ma olen tohutult tänulik, et mulle on selline võimalus avanenud ja kindlasti võtan maksimumi sellest aastast!

Chao!

Lennuinfo ja vahepealsed tegemised

¡Buenos días!

Jagan teiega enda lennuinfot, mille sain tegelikult juba aprillis teada. Ärasõit toimub 21. juulil kl 06.45 Tallinna lennujaamast. 

Tallinn 06.45 - Amsterdam 08.15

Amsterdam 21.05 - Santiago 10.10 (22.juuli)

Seega on Amsterdamis mul 13 tundi vaba aega ning ka sõit Amsterdamist Santiagosse kestab 13h. Santiagosse jõudes toimub kohe aasta alguse seminar ning peale seminari (25. juulil) sõidan Santiagost lennukiga Calamasse ja näen esimest korda enda vahetuspere!!

NB! Kõik sõbrad ja tuttavad on oodatud hommikul kl 04.40 21. juulil Tallinna lennujaama! :)

Vahepeal toimus ka ELO ehk eelorientatsioon, mis on paaripäevane laager vahetusõpilaste ettevalmistamiseks vahetusaastaks. Sel aastal toimus see Kurtna Peo - ja Puhkekeskuses YFU 24. lennule 26.-28. juunil. ELO oli väga lõbus ja küllaltki hariv. Olen nüüd kindlasti rohkem valmis vahetusaastale minema ja loodetavasti oskan ka probleemide korral õigesti käituda. Suur tänu ka peakorraldajatele ja tiimaritele, kes tegid need kolm päeva väga lahedaks!

Siin on ka kokkuvõttev video ELO-st, mille autor on Liisa Pohlak (USA 2012/2013):

https://www.youtube.com/watch?v=OwbboX94pFM

YFU 24. lend ja vabatahtlikud

Olen täitnud ka väga palju vajalikke pabereid nt viisa jaoks ja vanemate loa jaoks. Vanemate luba tuleb näiteks notariaalselt kinnitada ja seejärel Tallinnas Välisministeeriumis legaliseerida ning 1 A4 maksab 20 eurot. Pean minema veel ka Soome viisale järele ning viisa läheb ka vähemalt 100 eurot maksma. Seega vahetusaasta läheb mul üsnagi kalliks maksma ja olgugi, et programmi kogumaksumus on mul tänu toredatele toetajatele ja vanematele juba koos, siis raha kulub veel küll ja küll ning toetada saab mind kuni programmi lõpuni! :)

Kui Sul on küsimusi mu vahetusaasta kohta, siis sellel lehel (http://ask.fm/KristiTsiilis) on selleks võimalus! PS! Kui on kogunenud piisavalt küsimusi, siis teen blogisse postituse ja vastan neile. Sinna lehele ei vasta.

Üritan veel viimased päevad Eestis pere ja sõpradega veeta, sest vahetusaastani on jäänud VAID 11 päeva!! Emotsioonid on täielikult laes, aga samas on ka kurb Eestist ära minna.

¡Hasta la proxima!